Metaboolne luuhaigus (MBD, Metabolic Bone Disease) on haigus, mis on põhjustatud mineraalide puudusest. Kaltsium, fosfor, magneesium ja D-vitamiin on roomajatele eluks vajalikud mineraalid. Nende mineraalide puudus põhjustab luude struktuuri nõrgenemist, sest luudes olevat kaltsiumi võetakse järjest vereringesse, et vältida veres oleva kaltsiumi vähenemist (tuntud kui hüpokaltseemia, mis põhjustab letargiat – varjusurm). See tähendab, et looma keha hakkab kasutama enda kaltsiumivarusid, mis põhjustab edasisi probleeme. Keha tahab alati vältida hüpokaltseemiat, seega ta kasutab kõiki võimalikke reserve ning hakkab kasutama luudes olevat kaltsiumi. Võimaldades loomale õiget hoolitsust ja elutingimusi on võimalik seda haigust vältida.

Metaboolne luuhaigus on loomale väga kurnav ja kui kahju on juba tehtud, ei saa seda tagasi pöörata. Seda on võimalik ainult pidurdada, et see ei läheks hullemaks. Metaboolse luuhaigusega roomajatel on tihti lõtv alalõug, vonklev selgroog või saba, jalgade ebakorrektsed nurgad ning mitmed sisemised vigastused, mis ei ole tihti väliselt nähtavad. Seesmiselt toimuva algselt nähtamatu protsessina hakatakse luudes olevat kaltsiumi välja „pesema“, mis on väga valus protsess, see aga järjest halvendab ka luude kaltsiumi omastatavust, mis omakorda loob väga halva tsükli, kus loom enam ei suuda ka hästi kaltsiumi omastada.

Kõige lihtsam viis vältida metaboolse luuhaiguse teket oma roomajale on see, et sa annad talle õige koguse tema eluks vajalikke mineraale, et neil ei tekiks kunagi mineraalide puudust. (Samas ei ole ka mineraalide üleküllus hea!) Roomajatele tuleb anda lisaks erinevaid mineraale, sest nad ei saa seda piisavalt meie antavast toidust.

Elustoiduna kasutatavatel putukatel on küll eksoskelett, mis sisaldab kaltsiumi, kuid seda ei ole seal piisavalt, et täita roomajate kaltsiumivajadust. Looduses on neil enamasti palju mitmekesisem toit ja suurem võimalus saada erinevaid putukaid, kui kodus peetavatel roomajatel, kes tihtipeale saavad ainult kilke ja rohutirtse. Seetõttu on ka oluline pakkuda loomale erinevaid putukaid.

Suuremad roomajad püüavad looduses tihti teisi roomajaid ja söövad ka väiksemaid imetajaid, kelle skeletist saavad nad vajalikku kaltsiumi. Looduses on neil terve päeva ulatuses kättesaadav päris päike, mis garanteerib suurima imendumise efektiivsuse, mitte ei ole neil lambid, mis on järeletehtud ja madalama kvaliteediga, kui päris päike.

Milliseid toidulisandeid kasutada?

See on erinev, olenedes sellest millist roomajat sa kasvatad.
Uuri täpselt välja oma roomaja vajadus!

• Üks hea näide on Arcadia 8-päevane tsükkel:
  Arcadia EarthPro – A – kasutada igapäevaselt, sobib kõikide toitude peale panemiseks
  Lisainfo: https://www.arcadiareptile.com/earthpro/supplements/earthpro-a/
• Arcadia EarthPro- CalciumProMG – igal neljandal toitmisel
  Lisainfo: https://www.arcadiareptile.com/earthpro/supplements/calciumpro-mg/
  Multivitamiin, koos D3 ja A-vitamiiniga – igal kuuendal toitmisel (nt. Komodo Advanced Nutri-Cal vitamiin)
  Lisainfo: https://www.komodoproducts.com/komodo-nutri-cal.html
  Vajalikke toidulisandeid müüvad ka teised tootjad: Komodo, Repashy, Zoo Med, Exo Terra jmt.

Kombinatsioon õigetest toidulisanditest aitab metaboolset luuhaigust ära hoida. Kuid see ei ole ainuke oluline faktor roomaja kasvatamisel. Väga oluline on õige valgustussüsteem – see on vajalik, et kõik toidulisandid hästi imenduksid ja neid kasutataks kehas õigesti. Isegi kui sa toidad oma roomajat õigete toidulisanditega ja hästi, siis UVB lambi puudumisel (peab olema õige lamp, õigel kõrgusel, õige tugevusega ja õige vanusega) pole sellest midagi kasu. UVB lambipirnid vananevad ja ei anna enam välja õiges koguses UVB-d mida su loom vajab. Olenevalt tootjast on UVB lampide vanus umbes 6-18 kuud.

On väga oluline, et UVB lamp saaks vahetatud õigel ajal, seda pead uurima oma lambi lisainfost, millal tuleb seda kindlat lambipirni vahetada. Samuti on oluline, et su loomal oleks õige UVB lamp, iga loom vajab erineva tugevusega lampi. See, et su roomaja on pärit vihmametsast, ei tähenda, et tal on just vaja 5-7% UVB lampi. Suures terraariumis, kus näiteks UVB lamp on pandud terraariumi peal oleva võrgu peale on võib olla parem valik 10-12% UVB lamp. Kõik roomajad vajavad erinevaid lampe ning lisaks oleneb lampide tugevuse vajadus ka sinu terraariumi suurusest ja lambi asukohast.

Arcadial on hea süsteem, kust uurida milline lamp sobib sinu loomale: https://www.arcadiareptile.com/lighting/guide/

Lisaks tasub meeles pidada, et üleüldine looma heaolu on oluline, roomajale ei piisa ainult toidulisanditest ja UVB valgusest. Ta vajab ka õigeid temperatuure, vale temperatuur võib pärssida looma söömist ja söögi seedimist. Uuri täpselt välja, mis on sinu roomaja vajadused, tänapäeval on olemas Facebook, ning seal olevad kõik grupid, nii eesti kui ka inglise keelsed, Google on infot täis, Youtubes on massiliselt videosid. Kuid uuri mitmelt inimeselt ja mitut infoallikat, ära usalda ainult ühte! Kui tekib küsimusi on Facebookis olemast mitu roomajate gruppi, kus inimesed hea meelega sind aitavad: Näiteks Eksootilised koduloomad.

Ei ole olemas lolle küsimusi, kui jutt käib loomade heaolust!

Tõlkis Kriste Kosseson,
Eksootilised koduloomad grupi liige.

The post MBD- Ehk metaboolne luuhaigus appeared first on Exopet.

Esiteks peavad teadlased veel tegema palju uuringuid kameeleonide loodusliku toiduspektri kohta, et 100% kindlalt väita midagi kuid esialgsed uuringud (2018a lõpp ) näitavad järgmiseid tulemusi:

1. Toidu kättesaadavus on suur isegi kuivperioodil, kuna nende keskkond on täis rohutirtse, lokuste ja muid sarnaseid putukaid , samuti ämblikke, mesilasi, herilasi, mardikaid,  koisid ja liblikaid. Ka teod on laialt saadaval. Selgroogseid söövad nad aegajalt. Lindude puhul võivad süüa ainult noori isendeid. Närilised on öise eluviisiga ja elavad maapeal seega enamus kameeleonid neid ei söö või kui, siis äärmiselt harva kui nende teed ristuvad..  Väikesed roomajad langevad samuti kameeleoni saagiks, kuid looduses mitte nii tihti kuna gekod on peaaegu kõik öise eluviisiga ning peidavad end  kivide ja paksude puude taha. Ainult Lygodactylus ja Cnemaspis liigid on päevaaktiivsed kuid need on üsna haruldased ja elavad suurte oksade peal, millest kameeleonid ei suuda alla ronida. Vangistuses ära pane kameeleoni elama koos teise roomajaga kui teine roomaja ei ole möeldud kameeleonile toiduks. Varem või hiljem sööb üks roomaja teise
2. Roojaproovid võivad anda väga kasuliku ja selge ülevaate  kameeleonide saagist. Teadlaste saadud tulemused annavad pisut üllatava, kuid loogilise ülevaate:
   1. 0% selgroogseid (mida võib eeldada, kuna nad asuvad väga harva samas kohas ja seetõttu ei puutu kokku tihti, ometi on teada, et vähesel määral nad neid ka söövad ja eriti vangistuses )
   2. 10% Sihktiivalised (need on väga väikesed – kuni 1,5 cm).
   3. 20% Liblikalised.
   4. 10% Ämblikulised.
   5. 10% Mardikalised.
   6. 50% Kiletiivalised.
   7. 0% teod (me teame, et kameeleonid söövad neid, võib-olla hooajaliselt aga tulevased uuringud näitavad täpsemalt loodetavasti)

Lisaks ei avastatud taimematerjali nende roojast,  kuid õietolmu tuvastati suures koguses.

Toiduspektri analüüsi põhjal on selge, et 80–90 protsenti putukatest, mida kameeleonid söövad, toimivad koos või toituvad õitsevatest lilledest. Sellisena on kõik need putukad õietolmuga kaetud. Erinevad mesilased koguvad seda ennetavalt isegi.  Seega on õietolm ilma igasuguse kahtluseta lahutamatu, oluline ja igapäevane osa kameeleonide toidulaual.

The post KAMEELEONI TOIT appeared first on Exopet.

Esimesel kuuel elukuul on ta kinnisideeks kiiresti kasvada ning seda ta teebki. Looduses kooruvad nad märjal aastaajal ja paar kuud hiljem tuleb kuiv aastaaeg juba peale. Neil on sellise aastaaja vahetuse ajal keeruline ellu jääda seega peavad nad sööma kõike oma teel mis liigub ja mis mahub suhu. Kasvutempo on tohutu. Kuiva aastaaja saabudes kaob toit ja peavari.

Ehkki vangistuses koorunud kameeleonid ei pruugi sedasi möelda enam, kuid nende rakkudes on säilinud endiselt ürgne instinkt kasvada võimalikult kiiresti. Ja seda nad teevad uskuge mind.

On ilmselge, et nad söövad väga hästi esimestel elukuudel ja, et kasvataja ka toidab neid hästi.

Aga mis siis juhtus, et nüüd on tal MBD ehk luustikuhaigus?

Probleem on selles mida ta sõi, ja mida ta ei saanud..

Igasugune kasv nõuab tohutu kogus erinevad toitaineid.

Vajalikud on piisavas koguses ja õiges vahekorras mineraalid ja vitamiinid. Üks neist kriitilistest mineraalidest on kaltsium. Kaltsium on see mis aitab ehitada luid. Ilma piisava kalstsiumita luud küll kasvavad kuid ei ole kõvad. Mõelge vaid kõigele mida saate ise teha tugevate luude abil. Korjata asju, ronida, joosta, süüa, elada oma elu ilma muhkude ja verevalumiteta. Ilma korraliku kaltsiumita teile tekiksid väga kergelt luumurrud, suu deformeerub. Ja jah ka meil, inimestel esineb seda! Mida rohkem õpime kameeleonite kohta seda rohkem õpime ka iseenda kohta. Inimestel on selle haiguse kohta küll erinevad vormid ja nimetused kuid põhimõte on sama. Selle vältimine on meie enda kätes ja see tuleneb teadmatusest!

Kõigepealt, et õppida oma vaenlast tundma panen kirja siia Dr Rob Coke kirjutuse. Dr Coke on Texases San Antonio loomaaia pea veterinaararst ja pikaajaline kameeleonite pidaja. Kui me mõistame, mis toimub ja miks, siis me ei imesta enam millegi üle.  Avastasin, et MBD ei ole lihtne häire.

Dr Rob Coke selgitab:

Noh, MBD on metaboolse luuhaiguse jaoks lühike vastus. See ei ole üks asi, mida peame sellesse konteksti panema, see on kõikehõlmav fraas. See on nagu mul oleks külmetushaigus. Mis viirus teil on? Ma ei tea, see võib olla üks sajast mis iganes. MBD, samamoodi. See on lihtsalt luuhaigus. Panime selle metaboolse luuhaiguse kategooriasse, kuna loomal endal on midagi valesti. Olgu see dieet, olgu see siis organihaigus, olgu see siis väärastunud luu.

Kõik need mängivad rolli selles, mida me nimetame MBD-ks või metaboolseks luuhaiguseks. Ma tean, et see, mida öeldakse, on see, mida me enamasti näeme.

Peamiselt toitumise, ultraviolettvalguse puudumise tõttu – see on kõige tavalisem asi, mida me näeme. Proovime seda liigitada sekundaarseks toitumiseks hüperparatüreoidismiks. NSHP, mis on ka roomajate ja kahepaiksete seas diagnoositud MBD levinum vorm. Ma tean, et on pikk vastus lühikesele küsimusele.

Dr Rob Coke: Põhimõtteliselt see millega me nüüd tegeleme, tuleneb sellest, et normaalses homöostaasis või s.t selle looma, selle organismi normaalses elus on midagi valesti. Meie, kasvatajad, pidajad oleme midagi muutnud tema elus.  Vähemalt mõnikord räägime valest söögist  ja ultraviolettvalgusest. Aga on ka teisi vorme, näiteks neeruhaigusi, ka maksahaigus võib põhjustada  luude moondamist, kuid sisuliselt jah, meil on tasakaalutus.

Ma võin kohe öelda, et see polnud sugusi lihtne sissejuhatus sellesse teemasse kuid allpool loetleb Rob erinevaid sümptomeid ja juurde otsin ka palju pilte, et asja selgemaks teile teha

Dr Rob Coke: Kaardumus, kõverad jäsemed, mis on lihtsalt lõdvad teinekord. Nad ei saa oksast kinni korralikult võtta. Neile meeldib sabast kinni hoida. Tagumine jalg hoiab eesmist jalga. Nad lihtsalt ei suuda aru saada, kus millegi poole haarata.

Keerd seljas, sabas. Mõnikord näete väikseid ribimurdusid. Neile, kes on kameeleone juba pikka aega näinud, teate, millest ma räägin. Kui vaatate ribisid, siis on ribide küljes sõlmed või väiksed keloidseid sõlmed. Need on väikesed ribide mikromurrud, mis üritavad paraneda, kuid kehas pole tervenemiseks vajalikku kaltsiumi.

Näiteks isastel jeemeni kameeleonitel esineb peapealses ‘’mütsis’’ sagedasti murde. See on kõver mitte täielikult sirge. Paindub tahapoole nagu kortsus paberileht. Igakord kui sellist asja näen, paneb see mind ahhetama. Seda on äärmiselt kurb näha, kui palju mikroluumure ja kaardumisi esineb vangistuses kameeleonitel.

Sümtopmeid võib leida ka mujalt. Näiteks ei saa kameeleon oma suud sulgeda, kuna nende lõualuu on mõlemalt poolt murdunud, ja näete, et ta võib oma keelt kergelt väljaajada. See on nagu kui inimene üritaks oma huuli kergelt limpsata. Nad ei saa oma keelt korralikult suust välja ajada söögi sihtimiseks  kuna luu on deformeerunud või kõverdunud. samuti ei tööta enam lihastes sisalduv kaltsium korralikult.

Nad on toidu sihtimisel lihtsalt nõrgemad ja kehvemad. Sihivad tihti mööda. Nõrk, kukub tihti puudelt. Nad ei saa kinni haaratud korralikult. Kätte võttes hoiavad teist kinni nii kõvasti, et suuremad kameeleoni liigid võivad ka pisarad silma tuua. Ekstra tugev näpistuse tunne.

Kameeleonil peaks olema kindel haare kuid mitte üleliialt tugev või nõrk. Kameeleoni kättevõttes peate tundma ta haaret kergelt, küüsi millega hoiab teist kinni. Kui ma neid küüniseid oma nahapeal ei tunne siis on see jällegi märk, et miskit on valesti.

Miks ta nii nõrk on?

Vangistuses tekib MBD kameeleonitel kergelt. Nad kasvavad ju meeletu kiirusega. Keskmiselt 2,5cm per kuu(muidugi sõltub konkreetselt liigist kuid see on keskmine) See tähendab kameeleonile kaalu tõusu paarist grammist 50 grammini. See on lihtsalt tohutu kaalutõus nendejaoks. Kogu seda raskust peavad toetama luud ja lihased. Nad peavad pidevalt sööma nagu väikesed lapsed ning saama piisavas koguses kalsiumi kätte.( PS. liigne kalsium tekitab ka probleeme. Näiteks neerudes ja lõpuks hakkavad neerud ise blokeerima kalsiumi imendumist liigse annustamise korral)

Nad vajavad ainevahetuse jaoks kaloreid, nad vajavad  ainevahetuse töötamise jaoks soojust, siis peavad teil olema õiged toitained. Sel juhul on kaltsium ja D-vitamiin kõige tähtsamad. Teil võib olla kaltsiumi, ilma D-vitamiinita see ei imendu. Teil võib olla D-vitamiini, kuid kaltsiumi ei ole, mis imendub.

Esimesed kuus kuud on VÄGA kriitilised. Teine kuus kuud on endiselt kriitiline aeg kahel põhjusel. Esiteks muutuvad isased fenomenaalse kasvuga. Kuue kuu pärast, olenevalt liigist hakkab emastel ovulutsioon. See suurendab isegi kaltsiumivajadust. Kasvu tuleb juurde veel sajakordselt. Seda muidugi eeldusel, et teil on korralik UV, valgustus, temperatuur jms.

Pideva juurdepääsuga päikesele ja UVB-le ei ole looduses MBD-d. See on uus asi vangistuses.

Et keha saaks kaltsiumi, peab dieedis olema kaltsium. Ideaalis makiksime nende looduslikku toitumist kohalike putukatega ja annaksime putukatele omakorda toitu, mida putukad söövad looduses. Kuid kahjuks on see kaugel sellest, mida meie hobis praegu tehakse. Öiseid putukaid, näiteks kilgid  ja prussakad on kommertseesmärgil müüdud. Neid on palju kergem aretada ja seetõttu pakume oma kameeleonitele kilke ja prussakaid.

Edasised uuringud näitavad meile, et need putukad, keda me toidame, on kaltsiumi suhtes kõrge fosforisisaldusega. Fosfor seob kaltsiumi ja kameeleon ei saa kasutada seda õigesti( märkus: fosfor pole halb. See on keha jaoks kriitiliselt vajalik. Halb pole mitte ainult absoluutne kogus, vaid ka fosforikoguste tasakaalustamatus kaltsiumi suhtes ). Niiet me oleme siin natuke plindris omadega.

Me mõistame, et vajame kaltsiumi.  Oleme selle probleemi lahendanud endaarvates ja paneme kilgi peale kaltsiumipulbrit. Kameeleon sööb kilgi ja ta saab kena annuse kaltsiumi.

Kaltsium voolab nüüd seedetrakti. Kuid see kaltsium on kasutu, kui sellel pole aktiivset D3-vitamiini vormi. D3-vitamiin luuakse päikesevalguse UVB-lainepikkuste kasutamisel. See peab olema aktiveeritud kas söögi kaudu või UVB kaudu loodud. Aktiveerimisprotsess hõlmab reisi läbi maksa ja neerude. Kui see on aktiivne, saab kameeleon kasutada soolestiku kaltsiumi kogumiseks. See on keeruline protsess.

KUI KIIRESTI MDB HALVENEB?

Dr Rob Coke: Kiiresti. Kui luu on hakanud painduma, hakkavad nad murduma vaid päevade, nädalate pärast. Kui nad hakkavad purunema, on keha füüsiline vorm välja lülitatud või halvatud. Nad ei saa oma keha kasutada, kuna see on katki, nii et nad üritavad seda kasutada teistmoodi. Nad hakkavad oma tagajalgadega haarama oma esijalgu või vastupidi. Siis hakkavad nad selle luu osi painutama rohkem oma haaranguga.  Siis nad murduvad jälle.

Kui MBD võtab võimust ja põhjustab surma, mis on surma põhjus? Sest kõverad luud ei tapa looma.

Dr Rob Coke: Õige. Nüüd kui luud on paindunud, on loomal valus. See pole terav või äge valu. Kui te ise kukute trepist alla ja murrate käe siis on see terav ja äge valu kuid MBD kameeleonitel on see nagu krooniline pidev valu. Keegi, kees kannatab krooniliste seljavalude või muud tüüpi liigesevigastuste all mõistab.

Nad elavad pidevas valus ja ka kameeleonitel on valus. Proovime neile anda põletikuvastasteid või valuvastaseid ravimeid  kuniks nende neerud on korras veel. Kuid nad lõpetavad söömise, neil on valus,  nad ei tunne end hästi. Kui kameeleon lõpetab söömise siis hakkab keha metaboolselt seisma. Lisaks kaltsiumipuudusele on nüüd ka toitainete- või suhkruvaegus, aminohapete puudus. Keha hakkab sõna otseses mõttes lihtsalt välja lülituma ja see on see, mida me kipume nägema, kui nad lõpetavad söömise. Tihti on siis liiga hilja midagi tegema hakata kuid proovima peab.

LIIGNE KOGUS

Nagu kõigi asjade puhul, on ka liiga palju head asja liiga palju. Kameeleonite pidajate jaoks on pidev väljakutse leida õige tasakaal liiga vähese ja liigse vahel.

Dr Rob Coke: Noh, see on kahjuks omaniku olemus. Tapmine lahkusega.

Anname kaltsiumi iga päev terve elu vältel. Anname kaltsiumi koos vitamiiniga, kõrge D-vitamiini sisaldus on iga päev saadaval. Erinevaid putukaid on vähe ja need on tolmutatud kaltsiumi ja D-vitamiiniga igapäevaselt. Me tapame nad sisuliselt lahkusega, anname liiga palju ja keha ei saa nii paljuga hakkama. Me näeme seda, kuidas keha üritab kaltsiumist lihtsalt lahti saada ja see läheb peamiselt neerudesse. Neerud hakkavad kogu selle kaltsiumi tõttu aeglustuma.

Siis hakkavad neerudesse kogunema kaltsiumiladestused jne..

Pikemalt selle juurde ei jää ja võtame teema kokku lühidalt kuidas vältima MBD

Esiteks – vajame kaltsiumi. See võib pärineda paljudest müügilolevatest roomajate toidulisanditest.Teiseks – vajame D3-vitamiini. Ideaalis laseme kameeleoni kehal luua ise D3 aktiivse vormi, nagu see on ette nähtud. Selleks toidetakse meie toitmis putukaid  hästi ja tagatakse piisav UVB-kiirgus. Olgu kinnisideeks, kuidas toidate oma söögiputukaid. Ükskõik, kas tegemist on teie enda kasvatatud dubia või kilgiga või ostsite peotäis kilke lemmikloomapoest. Andke neile enne söötmist vähemalt 48 tundi erinevaid selle liigi jaoks sobivaid teravilju, puu- ja köögivilju. Kassitoit, kanatoit jms võivad mürgitada teie kameeleoni kui söödate sellise toitu peal kasvatatud kilki oma loomale.  Kindlasti ärge unustage õietolmu lisamast. Ja seejärel uurige oma liigile sobivat UVB taset. MBD on põhjus, miks kameeleonite pidajad suhtuvad UVBsse nii kirglikult.

Liikide puhul keda ise aretan Eestis (pantreid ja Jacksoni kameeleoneid) Võin soovitada kasutada Arcadia 12% T5 HO UVB valgusteid.

Nii et see on meie missioon. Levitage sõna. Selle postituse kogu moto on õppida, mõista ja edastada. Üheski teises teemas pole see nii kriitiliselt oluline ja elupäästev. MBD-d saab likvideerida hariduse kaudu. Jah, ma tean, lemmikloomapoodides hariduse omandamine on keeruline kuna enamasti tegeletakse seal müügiga mitte aretustööga või uuringutega.  Me töötame selle kallal, et info ka nendegi jõuaks.

Te võite anda ka oma panuse inimeste abistamisse, kes vajavad abi. Olen kindel, et olete näinud, kuidas loomapidajad jõuavad sotsiaalmeediasse abi otsides ja teinekord nad ei mõistagi, et teevad midagi valesti. Ärge palun kurjustage sellistega vaid suhelge rahulikult, jagage infot ja nõustage. On aeg aidata teisi inimesi ja nende kameeleoneid.

MBD on koletis, kes varjab end pimedas terraariumis ja mis peletab MBD koletise eemale? Täpselt nagu teie lapsepõlve koletisedki. VALGUS.  Lülitage oma kameeleoni jaoks sisse UVB-valgus ja muud tuled ja peletage MBD eemale

Aitäh!

The post KAMEELEON JA MBD appeared first on Exopet.

Müüt:  Euroopa metsast/heinamaalt/jõeäärest jne.. putukatekorjamine ja nende söötmine kameeleonile on riskantne kuna võib põhjustada parasiite kameeleonile.

Vastus: RISKI EI OLE.

Seega võite vabalt lasta kameeleonil süüa rohutirtse, kärbseid jne.. õuesolles.

Kameeleoni parasiidid on äärmiselt spetsiifilised!

Euroopas ja Ameerikas elavad putukad (isegi roomajad) ei ole ühegi kameeleoni parasiidi vahendajad / peremeesorganismid, seega on looduslike putukate toitmine ohutu. Jah, need putukad võivad levitada haigusi ja parasiite, kuid nad ei nakku teie kameeleonile.[/vc_column_text][/vc_column][vc_column width=”1/2″][vc_single_image image=”1508″ img_size=”large” add_caption=”yes” alignment=”center”][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_column_text]Põhimõtteliselt on iga kameeleoni vastkoorunud järglane parasiidivaba. Nad võivad nakatuda ja saada parasiite saastunud keskkonnast vangistuses. JA/Või terraariumist kus varem näiteks elas parasiidiga nakatunud kameeleon ja terraariumi  ei ole korralikult puhastatud ning desifiteeritud. 

Ettevaatlik peaks olema parasiitide suhtes siis kui ostetakse kameeleon ebausaldusväärsetest kohtadest!

Toon välja ka kõige sagedasemad probleemid, millal kameeleon parasiite kannab suure tõenäosusega:

1.  Müüa võib väita, et kameelon on CB aga tegelikult on WC
2. Kameeleon võib olla loomade edasimüüjalt või loomapoest pärit, kus ei hoolitseta hügieeni- ja karantiinimeetmetest, mistõttu parasiite võib levida nende ebaõige käsitlemise tõttu.
3. Mõned suured kasvatajad, kes ostavad liinide paranadamiseks WC isendeid ega   käsitle looma karantiinmeetmeid õieti mistõttu nakkuvad ka teised isendid.

Roojaproovi võttes tuleb olla ettevaatlik, et arst ei ajaks segamini pseudoparasiite ehk toiduainetega söödud parasiite ohtlike parasiitidega. Toiduga söödud parasiitidel puudub tähtsus kameeleoni tervislikus seisundis.

The post ÕUEST TOIT KAMEELEONILE? appeared first on Exopet.

Postitust täiendan jooskvalt seega hoia silm peal
Vabandust, kui mõne taime nimi endiselt lad.keeles!
Ei tunne kõiki taimi nii hästi seega võite alati mind parandada kommentaarides

Lisan siia ainult need asjad, mida on täiesti ohutu anda igapäevaselt. Pildid, mille all on kiri : IGAPÄEV OK, on mõeldud põhisöödana igapäevaselt.  Kiri mille all KORD KUUS/NÄDALAS. VÄIKE KOGUS tähendab, et seda asja võib kilpkonnale pakkuda aeg-ajalt, kasvõi igapäevaselt pisikeses koguses. Kindlasti ei tohi see olla põhisöök ega ole soovitav anda suuri koguseid igapäevaselt

Ma ei lisa siia asju, mida tohib anda väga-väga harva või mis on söögiks head ainult üksikutele liikidele ( liha, putukad, puuviljad jne.. ) , sest enamus kilpkonni neid ei või süüa seega ei hakka neid siia ka lisama.  Kui soovid pakkuda oma kilpkonnale parimat, siis vaata kus tema liik elab looduses ja millised taimed seal kasvavad. Näiteks Aafrika kilponne EI saa samamoodi toita nagu Euroopa omi!  Selles postituses on üldine taimede kogumik mida on ohutu anda igale liigile

The post KILPKONNA SÖÖK appeared first on Exopet.

Täiskasvanud isased kõrberebased kaaluvad kuni 1,75kg emased on kergemad. Kõrvad on neil 15cm või pikematki. Hambad on neil suhteliselt väiksed kuna looduses ei jahi nad suuri saakloomi. Karvastik on neil väga pehme ja tihe. Tihe selletõttu, et lisaks kuivusele iseloomustab kõrberebase elukeskonda suur temperatuurikõikumine. värvuselt kollakaspruun või punakas. Kõht on kreemikarva või valge. Karva helevärv aitab kontrollida kehatemperatuuri. Äärmuslike temperatuuride tõttu sarnanevad kõrberebase käpad polaarrebase käppadega. Eluiga on neil 12-16aastat keskmiselt. Kõrberebaseid on väga pikalt peetud lemmikloomadena ümber maailma ja tänapäeval leidub neid ka muudes värvitoonides.

Toit

Looduses toitub kõrberebane 90% erinevatest putukatest ja väiksematest saakloomadest ning 10% juurtest mida nad leiavad või kaevavad. 

Igasugused tirtsud, sisalikud, konnad, linnud , maod jne.. on nendele meeltmööda. Lühidalt võiks öelda, et nad jahivad kõike, millest jõud üle käib. 

Kodustes tingimustes peaks kõrberebasele samuti söötma päevas palju prussakaid, tirtse, kilke, ussikesi, hiiri, tibusid, rotte jne..  Kui te eemaldate menüüst putukad, siis tekitab see erinevaid probleeme rebase tervises. Levinuimaks võib pidada  maksahaiguseid. EI, poest ostetud kanakoivad ja süda ei asenda toortoitu! Sedasi toites põhjustate oma rebasele kalsiumi imendumis probleeme ja see toob endaga kaasa muud haigused. Kõrberebane vajab luid, verd, ajusid, maksa, karvu ehk tervenisti saaklooma mitte pakendatuid osakesi kauplusest. 

Lisaks võib anda mõndadel päevadel koera või kassi kvaliteet krõbinaid. Kindlasti tuleb krõbinate puhul jälgida õiget valgu, tauriini sisaldust ja suurust. Kõrberebastele meeldib vahest närida ka juurvilju ja puuvilju. Õues jalutades kaevavad nad meelsasti umbrohu juurikaid välja ja närivad ka neid. Kindlasti jälgige oma rebase väljaheidet, sedasi saate aimu mis talle sobib ja mis ei. 

Kõrberebane lemmikloomana

Kõrberebane on VÄGA aktiivne lemmikloom ja tänu sellele ei sobi ta paljudele inimestele lemmikloomaks. Teda võiks võrrelda mõne aktiivse lambakoeraga kes ei suuda rahuneda ja nõuab tegelemist palju. Inimesed arvavad, et nad on väiksed ja armsad, et siis ei pea justkui palju vaeva nägema, kuna keda nad ikka segavad.. Kõrberebasele ei piisa väiksest jalutuskäigust või mõne mänguasja loopimisest. Kõrberebased armastavad, kui neid treenitakse. Nad õpivad äärmiselt kiiresti ja nõuavad koguaeg lisa. Kui päeval ei suuda teda ära väsitada siis öösel unustage magamine ära. 

Maailmas on palju inimesi, kes arvavad, et kui hull see aktiivus ikka olla saab, ja nad võtavad, ilma, et neil oleks aimugi.. Ja mida me näeme.. Nad peavad rebaseid küülikupuuris, mõni ka suuremas, sest vastaseljuhul ei lase ta teil rahus olla ja keerab maja pahupidi. 

Selline pidamine ei ole normaalne. Kõrberebast peab pidama kodus samamoodi nagu koera, lahtiselt ja pereliikmena! Igausugune puuris pidamine on temajaoks piinamine. Kõrberebane on äärmiselt intelligente loom ja kui sa naudid treenimist ja naudid seda, et sul on kõrval loom, kes on alati valmis koostööks siis on ta sinujaoks! 

Lemmikloomana tuleb kõrberebase küüsi lõigata tihti ja mõned korrad aastas võiks kammida kasukat ka. Pesu vastavalt vajadusele- mida harvem, seda parem. 

Kõrberebane kodus (facebooki link)

Iseloom 

Kõrberebased on loomult arad ja varases eas tuleb suurt rõhku panna sotsialiseerimisele. Vastaseljuhul on teil kodus rebane, kes kardab võõraid inimesi. Neil kõigil on oma kindel iseloom. mõni on rahulikum ja tujudega, teine on koguaeg õnnelik ja aktiivne. Üks on kindel, nad kõik armastavad seltsi ja naudivad elu karjas. Kõrberebasega on väga lihtne minna tülli ja viha peavad nad väga kaua. ( loe. aastaid ) Kuigi nad võtavad omaks niiöelda tervepere siis ainult ühte inimest peavad nad enda omanikuks, ja oma omanikule üritavad nad meeltmööda olla. Teistele ei. Kõrberebased võivad hakata vihkama teisi pereliikmeid kasvõi selletõttu, et ükskord teine karjatas kellegi peale. Nad tunnevad väga hästi ära inimeste emotsioone ja ei salli kui keegi on vihane. Osadel rebastel on komme ka kannast naksata kui miski neile ei meeldi. Mõned rebased ka märgistavad ja siinkohal ei mängi sugu rolli. 

Kõrberebased ei ole reeglina väga häälekad, nad ei istu aknapeal haukudes või aiataga. Nad oskavad küll haukuda aga reeglina teevad nad ühe väikse haugatuse korraga. Muidugi ei saa mainimatta jätta seda rõõmu kriiskamist mida nad teevad kui omanik või nende sõber saabub nende juurde. See on tõesti vali

Häälitsustest rääkides siis võiks välja tuua selle, et nad on meistrid tegema erinevaid kahtlaseid hääli kuid seda mitte järjepidevalt ja isegi mitte igapäevaselt.

Koolitamine

Kõrberebaseid saab koolitada samamoodi nagu koeri, posiitiivse koolitusega ja klikker on siinkohal suureks abiks.  Nad õpivad kasutama kodus vetsu ja täidavad ka kõik muud käskulused, mida neile õpetada. Kui te ei ole suurem asi koolitaja, siis tasub ühendust võta mõne koolitajaga kes koolitab teid koolitama. Võib käia ka koertekoolis kui grupis on vähe ja väiksemat kasvu koerad. Kõrberebane on koer rebase nahas mõnesmõttes. Koolitamine on oluline roll tema kodus pidamisel. Nädalas võiks koolituse alla planeerida vähemalt 5tundi ja seda mitte ainult kutsikaeas. Koolitatud rebane on hea kaaslane terveks eluks ja valmistab palju rõõmu. Kui te ei panusta koolitusse siis leiab ta endale ise tegevust ja see ei pruugi teile meeldida ( lillepottide kraapimine, asjade lõhkumine, närimine jne.. ) 

Kuidas saab läbi teiste loomadega?

Paljud tunnevad ka muret, et kuidas kõrberebane saab läbi teiste koduloomadega. Ütlen ausalt. Teie kala või linnu murraksid nad maha tõenäoliselt, kuid kassid ja koerad neile meeldivad väga. Enamasti sobib kõrberebane nii kassi kui koeraga koos elama, vähemalt tema vaateaknast. Vana koer ja kass ei pruugi nii õnnelikud muidugi olla, et järsku tuuakse nende karja uus aktivist. 

Jalutamine ja tegevused õues

Kõrberebased naudivad õues käimist. Kevadest – sügiseni käime ise nendega jalutamas. Eelistavad vaiksemaid kohti kus ei ole palju inimesi. Tänavapeal võib ka nendega jalutada kuid kuna paljude jaoks on sellise looma nägemine haruldus siis tõttavad nad joostes loomapoole ega mõtle sellele, et loom ehmub sellise asjapeale.

Tänaval on suureks miinuseks ka lahtised koerad kes ei allu omaniku käsklustele ja peavad rebast oma saagiks. Kui rebane on koolitatud ja harjunud õues olema, siis võib teda ka rihmast lahti lasta aga seda ainult vaikses kohas ja siis, kui teievaheline usaldus on suur. Meie rebased käivad lahtiselt ka koertepargis jooksmas.

Kõrberebane lemmikloomana

Kõrberebastele meeldib kaevata seega võiks ehitada kraapimiskasti mille täidate näiteks riisiga või mõne muu materjaliga, mida ta saaks kaevata. 

Selleks, et seda põnevamaks teha, võib sinna sisse visata elus putukaid mida ta saab jahtida. 

Mänguasjad meeldivad neile samuti palju, kodus võiks olla kohe kast mänguasjadega, kust ta ise valib endale meelepärase välja ja mängib. 

Kõrberebane lemmikloomana

Lilled maast ära! Jah, kuulsite õigesti.. Kui soovite kõrberebast endale lemmikloomaks siis korjake oma taimed maast ja asetage kõrgemale. Vastasel juhul peate koristama katki näritud taime juuri ja mullast põrandat. Liivakast peaks neil olema lahtine kassioma. Täidiseks liiv ja liivakasti ette vaip, et nad liiva mööda tuba laiali ei veaks oma käppadega. ( täpselt nagu kassidega ) 

Kuigi neil on paks karvastik ja lumes meeldib ka möllata, siis toas eelistavad nad magamiseks soojakohta. ( Inimese kõrval, radiaatori kõrval, lambi all ) 

Pesasid võiks olla mitu 1 soojaskohas ( radiaatori ees ) ja 1 koerapuur kus keegi teda ei sega ja kuhu tal on võimalik pugeda igas olukorras vajadusel. Koerapuuri õpetamine turvaliseks kohaks on hea, kuna kunagi ei tea kui teil on vaja reisile sõita ja loom hoiule viia või ööbida loomaga mujal. Oma kindel koobas annab turvatunde ja lihtustab enda ja rebase elu.

Kõrberebane ja lapsed

Kõrberebased saavad aru kes on laps ja kes täiskasvanud, nad hoiavad lapsi reeglina ega tee neile haiget. Muidugi loeb jälle kasvatus ja looma iseloom rolli ka. Beebide kõrvalt on värskel emal pea pulki täis ja maailm keerleb ümber beebi.. Kuid kõrberebane soovib, et maailm keerleks ümber tema. Siit võib tekkida palju probleeme kui rebane ei saa piisavalt tähelepanu ja tegelemist. Värske ema võib minna piltikult öeldes hulluks kui kodus on kaks pahandust ja endale ei jää hingamisruumi  

Samuti võib suurem laps hakata kiusama rebast ja rebane on nõus hammustama kui teda rahule ei jäeta. Selletõttu peab rebasel olema kodus oma kindel ja turvaline koht kuhu lapsed ei pääse/ pole lubatud. 

Rebane tasuks võtta vähemalt 3a enne laste planeerimist või siis, kui lapsed lähevad kooli ja saavad jutust aru. Sedasi väldite tülisid rebase ja laste vahel. Samuti on teil endal kergem pühenduda rebase kasvatamisesse ja ei pea kahetsema sellise looma võttu.

Kellele kõrberebane sobib koduloomaks?

Kõrberebane sobib inimesele, kes suudab talle pühendada palju aega, kes ei karda sööta teda putukatega või külmutatud hiirtega. Inimesele kellel on huvi treenimise vastu. Inimesele kes veedab palju aega kodus või kellel on võimalik looma endaga kaasas kanda kui ees on pikadpäevad kodust eemal. Inimesele kes soovib ennast proovile panna. Inimesele, kellele meeldib õppida pidevalt uusi asju. Inimesele, kes hindab huumorit, sest rebased pakuvad igapäevaselt kõhutäit naeru teile.  Inimesele kes fännab üli aktiivseid loomi. Inimesele, kes on tasakaalukas ega veeda iga nädalalöpp pidudel. Inimesele, kes armastab loomi ega loobu kergekäeliselt.

Kui te suudate olla just selline omanik, siis pole paremat sõpra kui kõrberebane

The post Kõrberebane lemmikloomana appeared first on Exopet.

Kuna siilid on väga väikesed siis igasugused juuksekarvad võivad nende jalgade ümber keerduda. Keerdunud karv ümber siili jala tekitab paistetust ja haavasid. Tänu sellele oleks hea igapäev vaadata üle siili jalad ja tõmmata tolmuimejaga need kohad tihedamalt, kus siil lahtiselt liigub. 

Kui siiski õnnetus juhtub siis tuleks võimalikult kiiresti see karv või ese ümber siili jala teha katki küünetangide abil näiteks. Kui näed lõnga või juuksekarva pead siis võid selle lihtsalt lahti kerida ka. Kui jalg juba muutub kergelt sinakaks ja läheb paiste, siis peaks siili võimalikult kiiresti viima loomaarsti vastuvõtule.

Kui olete eemaldanud karva või lõnga ümber siili jala siis tuleks kontrollida ega haavu pole tekkinud. Kui on, siis tuleks haav hoida võimalikult puhtana. Loputage prontosaniga. Lisaks võiks kreemitada seda braunovidoni salviga.

Siili väiksed jalad on väga vastuvõtlikud igasugustele õnnetustele, millest levinum on küüne murdumine ja selle tagajärjel suur verejooks. Lisaks võib haavu tekitada ka liiga kare jooksuratas või erinevad puuri sisustus tarbed. Sellistel juhtudel on kõige olulisem pidada haiget saanud koht puhtana, et vältida võimalike põletike. Kui siili jalg saabki kannatada mingil põhjusel siis tuleks pinnast igapäevaselt vahetada ja jooksuratas eemaldada mõneks ajaks. 

Siilid saavad vahel ka teiste loomade või liigikaaslaste käest hammustada ja selletõttu ei tohiks jätta siili teiste loomadega ilma järelvalveta. Kui hammustajaks on olnud siilipoegade ema, siis tuleks poeg keda ema hammustas, eemaldada. Vahepeal tuleb eraldada ka terve pesakond emast ja sellisel juhul peaksite ise käsitsi neid toitma.

Emakakasvaja

Kui avastate, et emasel siilil on liivakastis või vetsunurgas väljaheidetega koos veretilgad, ja nende määr kasvab ajaga siis on tõenäoliselt tegu emakakasvajaga. Tavaliselt siil ei näita teisi sümptomeid välja ja käitub täiesti normaalselt. 

Kui saate diagnoosi varakult, siis on võimalik eemaldada kasvaja ja siil saab jätkata oma normaalset elu.

Kõrvahaigused

Kõrva seenhaigus võib tekkida siili kõrva näiteks puust valmistatud mänguasjadest, pinnasest või ajalehtedest. Seenhaigus kasutab siili kõrvalesta söögiks ja seetõttu tuleks võimalikult kiirelt alustada raviga. Õige raviplaani saab koostada teile ainult pädev veterinaararst. 

Kõrvapõletik näeb välja selline kergelt pruunikas, enamasti karvadesse kinni jäänud eritis ( ka mõned parasiidid võivad seda põhjustada ). Siil tõenäoliselt hoiab oma pead viltu või kallutab ja sügab kõrva tihti. Kraapimisest võivad tekkida ka haavad. Parima ravina toimib loomaarsti väljakirjutatud antibiootikumid koos lemmikutele mõeldud kõrvatilkadega.

Kõhulahtisus

Kõhulahtisust ja vedelat väljaheidet võib esineda vahel kui näiteks olete andnud siilile midagi uut söögiks. Kui kõhulahtisus kestab pikemat aega, võib see olla eluohtlik. 

Kui siil kannatab kõhulahtisuse all siis tuleks eriti kriitiliselt jälgida seda, et ta saaks piisavalt vedeliku. Kui siil ise ei joo siis tuleb vett ise süstlaga otse suhu lasta. Vette võib segada veidike ka kõhtu rahustavat lemmikutele suunatud piimhappebakterit või võite proovida ka laktoosivabat jogurtit.

Kui kõhulahtisus kestab mitu päeva , tuleb kiiremas korras minna loomaarsti juures. Kõhulahtisust võib põhjustada ka siseparasiidid, infektsioonid, allergiad või muud haigused. Kindlasti tuleks loomaarsti juurde kaasa võtta ka värske kaka.

Silmahaigused 

Kui siilil jookseb silmast vett võib see viidata põletikule, allergiale või silma kahjustusele. Samuti kate, silmade kinni hoidmine või silmade sügamine näitab probleemi. Täpsema diganoosi oskab teha ainult loomaarst. 

Vahel võib silm ka lõhkeda, tihti on põhjuseks teise siili okkad. Õnneks saavad siilid suurepäraselt hakkama ka ühesilmsena kuna kasutavad edukalt nina. Kui siilil on silmaprobleemid siis tuleks kindlasti tema puur teha turvaliseks, et ta ei kukuks kusagilt alla ja võiks turvaliselt ringi joosta. 

Siseparasiidid

Ka siilidel võib esineda siseparasiite ehk ‘usse’ nagu näiteks; ümarussid, paeluusid, salmonella, (Isopora erinacei ja Eimeria nastegaiv, üherakulised parasiidid , kes võivad tekitada düsenteeriat), kopsuussid (Capillaria või Crenosoma spp, kes tekitavad surmaga lõppevat kopsupõletikku), giardia-algparasiidid või kryptosporideja (nt. Cryptosporidium parvum, üheralukine algparasiit, kes võib tekitada inimestele krüptosporidioosi).

Siil võib saada neid näiteks õuest püütud putukatega, tigudega, toore liha või kalaga. Need parasiidid teevad pesa siili kopsudesse või soolestiku. Enamasti kaotab siil kaalu ja jääb väga peenikeseks kuigi sööb endiseid koguseid.

Siseparasiidid tehakse kindlaks väljaheiteproovi abil. Ravitakse neid ussikuuriga ja siil tuleks eraldada teistest loomadest.

Kui sool või emakas tuleb välja 

Soole või emaka väljalangemine kipub olema väga eluohtlik, kuid õnneks esineb seda harva. Täpne põhjus on veel teadmata. Halb selle juures on see, et seda ei saa kuidagi ette näha ega ennustada. 

Arvatakse, et soole esiletuleku põhjustavad liiga õhukesed sooleseinad. Siil võib surra kohe või mõni minut hiljem pärast juhtunut. Kui aga siil jääb ellu siis tuleks viivitamatult viia ta loomaarsti juurde.

Suu ja hambaprobleemid

Suu- ja hambaprobeelmid esinevad eri vanustel siilidel aga kõige sagedam on see 2-3 aastastel. Enamasti on tegu pärilikkusega. Selliste vaevustega loomi ei peaks kasutama aretuses. Probleeme võib tekitada ka vale toit. Näiteks pehme toit ja palju suhkrut on ka tihti põhjus suu probleemidele.

Hambaprobleemidega siil tavaliselt lakub toitu, ta ei soovi süüa kõvat toitu näiteks krõbinaid ja võib esineda isutust. Siil võib kaodata ka kaalu ja võib tekkida suu turse. Kui teil on võimalik avada siili suu( nt. vatitiku abil ) siis võite näha seal põletikus punaseid igemeid ja tunda halba haisu. Teinekord võib kogematule silmale näha haige suu igati normaalne välja ning seetõttu tuleks loom siiski loomaarsti juurde kontrolli viia. Loomaarst saab suust palju parema ülevaate kasutades rahustit, kui teie kodus  kui üritate vatitiku abil suud lahti saada hammustaval ja susiseval siilil. 

Loomaarst võib raviks määrata antibiootikumi kuuri, eemaldada hambakivi või vajadusel eemaldada ka teatud hambad. Enamasti ei piisa ühest arsti visiidist vaid olukorda peab jälgima kauem.  

Hambakivi teket ja sellest tekkivaid probleeme võib ennetada näiteks Plaque off- merevetika pulbriga. Ennetada saab ka kui annate söögile lisaks ka tugevaid krõbinaid või kanakaela närimiseks.

Mõnikord on suuprobleemide põhjustajaks ka lõuakasvajad. Parimal juhul  võib arst need eemaldada, kuid kui kasvaja on levinud juba luuni siis ei saa enamasti midagi teha. Sellisel juhul tuleks mõelda siili magama paneku peale, eriti kui need tekitavad siilile juba valusid ja segab söömist. 

Suuprobleemide põhjuseks võib olla ka keel. Näiteks kui siil hammustab ennast keelde, võib keel minna nii paiste, et ei mahu enam suhu ära. Tavaliselt paistetus läheb päevaga üle. Keelt võib selliseljuhul niisutada paari tunni tagant ja kindlasti vaadake, et siil saaks vett juua. Kui ei saa siis süstlaga saate ise seda talle suhu lasta. 

Halvimal juhul võib siil oma keelt hammustada sedasi, et osa keelest tuleb ära. Sellele järgneb suur verejooks. Operatsiooni ei ole vaja, kui siilile jääb piisavalt palju keelt järgi, et ta saaks süüa ja juua iseseisvalt. Alguses söödate süstlaga pärast sööb iseseisvalt. Loomaarsti tasuks ka sellisel juhul kindlasti külastada.

Suu ja hambaprobleemides vaevlevale siilile, eriti neile kes on ilma hammasteta, tuleks anda väga pehmet toitu. Näiteks purustatuid ja vee sees leotatuid kassi( või siili ) krõbinaid, pehmet kassi( siili ) konservi, püreestatud kana, peeneks lõigatuid putukaid, keedetud kanamuna valget, nutriplus geeli jne.. 

Isutus

Kui siil keeldub söömast, siis on ta enamasti haige või stressis( näiteks kodu vahetamisel )

Isutus võib tekkida ka hamba ja suu probleemidest. Kui siili isutus kestab mitu päeva siis peaksite minema loomaarsti juurde. Pika aegne paast väikesel loomal võib lõppeda surmaga.

Kindlasti tuleks üritada siil saada sööma kasvõi pakkudes talle maiuseid. Võite mõelda ka nutriplus geeli peale kui miski muu ei aita.

Välisparasiidid

 Igal lemmikloomal võib esineda välisparasiite mingiaeg, mõned neist levivad loomalt- loomale ja osad on ainult teatud liikidele omased. 

Välisparasiidid on lülijalgsed- mõned lestad ja mõned (nt puugid) ka ämblikulaadsed. Siilidel välisparasiidid on tavaline nähtus. Need võivad tulla näiteks puiduhakkest, õuest või teistelt loomadelt. Ka see on võimalik, et kõikidel siilidel on mingil määral välisparasiite aga alles ajaga või kui siil on stressis, hakkavad nad paljunema  ja tekitama erinenaid naha probleeme. 

Välisparasiitide sümptomiteks on okaste väljalangemine( ja selliseljuhul väljalangenud okastelt puudub see pallikujuline osa , mis muidu naha alla jääb), sügamine, kuiv laiguline nahk ja vahel ka koledad kõrvad. Okaste vahel võite näha ka valgeid liikuvaid väikseid täppe. Halvimal juhul võib loom jääda pimedaks või surra. Seega tuleks väga tõsiselt suhtuda välisparasiitidesse. 

Kõige sagedamini manustatakse ravimit süstlaga mitu korda ja selle määrab arst. Vahel on kassi kirbushampoonist ka abi. Kindlasti tuleks siili puuris kõik asjad pesta ja desifitseerida peale igat süsti. Kindluse mõttes tuleks ära visata fliisid ja puidust esemed.

Välisparasiitide all kannatav siil tuleks eraldada teistest loomadest kindluse mõttes kuniks loom on terve jälle. 

Kirbud on väiksed, pruunid ja ilma tiibadeta. Nad on kõige levinumad välisparasiidid siilidel. Selline kirbu liik nagu 

(Archaeopsylla erinacei) kes elab tavaliselt ainult euroopa siilide pesas ja nahapeal, nakkub hästi ka õues jalutavale lemmiksiilile.  Vahepeal võivad ka kassi ja koera kirbud nakkuda siilile. Kui te kardate, et siilil võib olla saanud nakkuse, tuleks viia ta kiirelt loomaarsti juurde kus tehakse õige diagnoos ja antakse enamasti Strongholdi. Enamasti ei piisa ühest korrast kuna kirbud munevad mune ja need arenevad täiskasvanuteks umbes viie nädalaga ja kogu protsess algab otsast peale.

Mõnikord võib siilil esineda ka lestasid.

Kui te kahtlustate oma siilil välisparasiite, siis asetage siil tumeda riide peale, masseerige ta nahka ja okkaid oma sõrmedega. Pärast seda kontrollige riiet näiteks taskulambiga ja te võite seal näha liikuvaid, väikseid ja enamasti heledaid täppe. See tähendab seda, et teie siilil on välisparasiidid. Täpsema liigi teeb kindlaks loomaarst kui võtab proovi siili nahapealt. Lestade vastu aitavad enamasti samad rohud mis kirpudelegi kuid kindluse mõttes peaks alati loomaarstil laskma proovi võtta.

Muud tuntud välisparasiidid kes nakkuvad ka siilidele:

Cheyletiella spp, demonex-liigid, Chorioptes spp, Otodectes cynotis.

ETTEVAATUST!

Mõned väljaanded soovitavad välisparasiitide vastu Ivomec® aga USAS on palju siile selle tõttu surnud ja samas väidavad paljud,et sama ravim on ka kollidele (koera tõug) surmav. Lisaks usutakse, et see tõstab riski haigestuda vähki, seega soovitaks kasutada teisi ravimeid parasiitide vastu.

PS. Euroopa IVOMEC’iga ei ole probleeme täheldatud!

Samuti võib kasutada Stronghold® või xeno minispot 50.

Kõhukinnisus

Siilid võivad kannatada ka kõhukinnisuse all. Enamasti aitab vannitamine soojas vees. Kui kõhukinnisus jätkub kaua ja vann ei aita, siis vii siil loomaarsti juurde. 

Kõhukinnisuse puhul võib anda ka ühe või kaks päeva inimestele mõeldud duphalaci ( koguseks on tavaliselt 0.25ml/kg kehakaalu kohta). See lihtsustab roojamist, toiduõli mõtete pole anda-imendub soolestikust ära. Vaseliinõli õnneks sooltraktist ei imendu.

Roheline väljaheide

Roheline väljaheide viitab sellele, et seedeelundkonnas on sapivedeliku ja see on märk sellest, et toit ei seedi korralikult. Põhjuseks võib olla muutus söögis ( sellisel juhul läheb see ise üle ), uuest keskkonnast või võõrastest lõhnadest( läheb ise üle ). Põhjuseks võib olla ka haigus või seedunud veri roojas, mis võib olla tingitud soole kahjustusest/haavanditest.

Juhul kui siili väljaheide on vedel, rohekas ja siil keeldub söögist- joogist ning keskkonnas ei ole olnud suuremaid muutusi, tuleks siil viia loomaarsti juurde. 

Põiepõletik

Siilid on vastuvõtlikud põieinfektsioonidele kuna neil on madalad jalad ja kere on põranda ligi. Tihti põhjustab põletiku külm põrand või liiva sattumine suguelundisse.  Sümptomiteks on tugev hais pissis või veri.

Loomaarst võib ravida seda antibiootikumidega ja kindlasti tuleks tõsta siili puuris temperatuuri ja liiv tuleks eemaldada puurist. Isassuguelundeid tuleks kontrollida regulaarselt, et seal ei oleks kinnijäänud prahti. Loomaarsti juurde minnes tuleks kaasa võtta värske uriiniproov.

Põiepõletik

Siilid on vastuvõtlikud põieinfektsioonidele kuna neil on madalad jalad ja kere on põranda ligi. Tihti põhjustab põletiku külm põrand või liiva sattumine suguelundisse.  Sümptomiteks on tugev hais pissis või veri.

Loomaarst võib ravida seda antibiootikumidega ja kindlasti tuleks tõsta siili puuris temperatuuri ja liiv tuleks eemaldada puurist. Isassuguelundeid tuleks kontrollida regulaarselt, et seal ei oleks kinnijäänud prahti. Loomaarsti juurde minnes tuleks kaasa võtta värske uriiniproov. 

Wobbly Hedgehog Syndrome (WHS)

WHS on siilidel tõsine haigus mis põhjustab neuroloogilisi muutusi, näiteks kukkumine, ebakindel kõnnak, jalgade nõrkus. Sümptomeid võib esineda ka ainult ühel pool kerest ja selliseljuhul on siilil raske seista ning tõenäoliselt ei soovi siil liikuda. Esimeste sümptomite ilmnemisega võib haigus kesta nädalaid, kuid või isegi aastaid. Kuid lõpuks lõppeb haigus siiski täieliku halvatuse või surmaga.  WHS’i vastu hetkel ravi puudub aga õigete tingimuste ja kvaliteetse söögiga saab siili elukvaliteeti parandada ja vahel ka eluiga pikendada. Enamasti pannakse sellised siilid magama enne loomuliku surma, kuna sümptomid võivad olla väga jubedad ja piinarikkad loomale.

WHS’i esimesed sümpotmid tulevad enamasti kui siil on  18-24 kuud vana aga võib tulla ka vanemale ja noormale isendile. Haiguse põhjustajat ei teata aga usutakse, et see on pärilik. 

Ka mõned muud haigused võivad tekitada WHS’ile tüüpilisi sümptomeid. WHS’i saab kindlaks teha ainult pärast siili surma lahkamisega. Kuna WHS näib olevat pärilik, siis tuleks kindlasti lasta loom lahata kui on kahtlus selle haiguse suhtes ja kindlasti anda sellest teada ka siili kasvatajale, et kasvataja eemaldaks selle siili liinid kasvatusest. Ainult sedasi saame tulevikus kasvatada paremaid, tervemaid siile. 

Eestis ei ole palju arste, kes siile ja muid eksootilisi loomi raviks aga kindlasti ei jäta teid hätta Oknavet OÜ ( sipelga 2 mustamägi A.Semjonov ), Eesti Maaülikooli Väikeloomakliinik Tartu ( Kristin Tõnise )  ja Tatari kliinik.

Tallinna loomade kiirabis on ka Nick Oborin, kes tegeleb eksootikutega.

The post SIILI HAIGUSED appeared first on Exopet.

Iseloomult on nad uudishimulikud ja neile meeldib öösiti avastada uusi kohti ja joosta ringi. Siil tunneb oma omaniku ära lõhna järgi ja hästi sotsialiseeritud siilid naudivad omaniku igapäevastest sügamistest ja hellitustest.

Kuigi siili selga katab okkaline kaitsevarustus, tunduvad need okkad pehmena kui siil on rahulik ja sedasi saab teda ilusti silitada.

Siiski kui siil ehmub, näiteks kiire liigutuse peale, ajab ta oma okkad turri kiirelt ja siis on teda peaaegu võimatu katsuda paljaste kätega.

Tänu sellele soovitatakse eriti pingsalt mõelda siili ostmine läbi  peredel, kus on väiksed lapsed, seevastu täiskasvanud inimestele ja kooli ealistele lastele on siil suhteliselt kerge lemmikloom.

Igapäev peaks hoolitsema selle eest, et siilil oleks piisavalt sööki, jooki, et puur oleks puhas ning tegelema siili endaga. Siili käsitledes peaks kontrollima üle siili jalad, et nende ümber poleks keerdunud juuksekarvu. Siili tuleks kaaluda kord nädalas, sest äkiline kaalu langus ja tõus võivad viidata haigusele. Ka jalad tuleks pesta kui nad on liiga mustad ja küüsi lõigata kui need liiga pikaks kasvavad.

Aafrika kääbussiilid kasvavad umbes 15-20cm pikkusteks ja kaaluvad 250-500g.

Kahjuks ei ole Eestis veel oma siili registrit, et näha kui vanaks keskmiselt nad Eestis elavad kuid Ameerikas on vanimad siilid 10 aastased registri järgi. Keskmine eluiga siiski jääb 5 aasta kanti.

Siile võib ettevaatlikult enda ajaga harjutada ka ümber, et oleks rohkem aktiivne sellel ajal kui olete ise kodus. Näiteks alates kell 19 õhtul. Siilid ei vaja teise siili seltsi. Nad on territoriaalsed loomad. Teiste loomadega võib siili pidada koos ainult järelvalve all.

Söök

Söök mõjutab siili tervet elu. Kui pakud siilile tervisliku ja sobivat sööki, võib su sõber elada pikka ja tervet elu.

Siil on putuktoiduline. Minimaalselt 60-80% igapäevasest söögist peaks koostuma erinevatest putukatest nagu näiteks: jahuuussid, kilgid, teod,prussakad, tõugud jne..

Kõige parem valik siili tervise suhtes oleks see, kui söödate talle igapäevaselt erinevaid putukaid, kuna mitmekesisus on tähtis. Kilgid ja prussakad on osa siili loomulikust toidust ja nende toiteväärtus on eriti tähtis neile. Jahuussid, zophobaussid ja vastsed on teistest rasvasemad ja neid võiks siilile anda ainult maiusena kuna teevad siili paksuks kiirelt.

Siilile on sobilikud putukad igassuuruses kilgid, tirtsud, rohutirtsud, erinevad prussakad, jahuussid ja jahuussi putukad, buffaloussid, siidiussid, vahaussid, teod, vihmaussid ja muud erinevad putukad. Putukaid võib anda siilile elusana ja kuivatatuna.

Siili taldrikule võib panna ka erinevaid väherasvaseid lihasid ilma maitseaineteta ja soolata. Kana, kalkun  või tavaline väherasvane veisehakkliha. Siilile võib anda ka hiire pinkisid või muid väikseid loomi. Looduses siil toitub ka väikestest imetajatest, madudest, konnadest jne.. Seega väiksed loomad siili menüüs on parem valik kui valmis hakkliha.

Lõhe ja krevette võib siilile väga väikestes kogustes ja harva pakkuda. Osad siilid on kaladele allergilised ja seetõttu tuleks eriti pingsalt jälgida siili kui otsustate midagi sellist pakkuda talle.

Vahepeal võib siilile ka muna pakkuda.

Kui annate siilile vahepeal väike loomi või hiiri, siis ei pea te siilile andma eraldi kalsiumi lisaks.

Tänapäeval on olemas ka head siili toidud. Eestis neid veel ei müüda, neid saab tellida välismaalt. Nad on valmistatud putukatest ja sisaldavad 60-100% putukaid( Näevad välja nagu kassikrõbinad )

Portsjoni suurus

Iga siil on erinev ja tänu sellele ka söögi kogused on väga erinevad. Väga raske on täpset söögikogust soovitada kellegile. Osad siilid söövad suurtes kogustes kuna liiguvad väga palju, teised taas vähem. Ka söögi kvaliteet mõjutab kogust. Need kes annavad siilile loodusliku toitu, annavad rohkem sööki kui need kes pakuvad liha või kassikrõbinaid kuna liha ja kassikrõbinad on palju rasvasemad kui putukad. Keskmiselt võiks soovitada siiski umbkaudselt 20g toitu päevas mis on umbes üks suur söögilusika täis.  Teiseks peaks võtma arvesse selle, et kuivatatud toit on palju kergem kui toor- või sügavkülmutatud toit. Tänu sellele ei tasuks sellesse 20g nii pingsalt kinni jääda vaid pigem jälgige siili kaalu ja vastavalt sellele siis anda koguseid.

Vitamiinid ja õlid

Kuna lemmiksiilide söögivalik ei ole nii rikkalik kui looduses elavatel siilidel ja enamasti nad ei saa piisavalt vitamiine kätte siis tuleks anda lisaks ka vitamiine siilile. Siilidele ei ole olemas enda vitamiini segu kuid söögi sarnasuse tõttu võib kasutada reptiilide vitamiine, näiteks Nekton Rep või Exoterra multivitamiin. Vitamiinisegu tuleks panna väikses koguses söögipeale igapäev. Kui siilil on kalduvus kuivale nahale siis tuleks lisada igapäevaselt toidupeale ka paar tilkka õhtuprodseõli. Vitamiinisegu saab osta loomapoodidest ja loomakliinikutest. Õhtuprodseõli müüakse kas kapslitena või vedelikuna apteekides ,looduspoodides ja vahel ka suurtes toidupoodides. Kapslid on lihtsad, teed nõelaga augu sisse ja tilgutad paar tilka toidu peale. Kindlasti ei tohi siili nahka õliga niisutada. 

Siili toitmis nõuadned on muutunud traagiliselt paari aastaga. Enne soovitati hoida kuivtoit 24/7 ees aga see on kindlasti vale. Siilile võib pakkuda natukene kassikrõbinaid päevas( selliseid mis ei sisalda vilja ) Krõbinad hoiavad siili hambad korras. Samuti võib anda ka kanakaela, see on ka hammastele hea. Neid ei tohiks liiga tihti anda kuna on väga rasvased siili jaoks. Kõva koorikuga putukad aitavad samuti siili hambaid tervena hoida. Siilid on looduslikult tsöliaakia( gluteeni) ja laktsoosi talumatud, seega vilja ja laktoosi sisaldavaid toite ei tohiks anda. Siilid võivad uudishimust proovida ka taimset toitu ja teinekord nälja vältimiseks  süüa aga taimne toit ei kuulu nende loomuliku toidu ahelasse. Siili seedesüsteem ei toeta taimset toitu ja seega ei ole selle söötmisest siile mingit kasu. Näiteks vitamiinid ja muud toiteained ei imendu. Juur- ja puuviljad võivad siilile tekitada kõhuprobleeme ja panevad ka väljaheite haisema. Suhkru tõttu võivad nad tekitada ka hambakivi ja kaariest.

Kuidas sööki pakkuda

Sööki võib siilile pakkuda taldrukult või võib ka osa ( või kõik ) ära peita siili pessa, et siil saaks otsida. Elus putukaid võib siilile pakkuda suures plastik boxis kus siil saab neid jahtida ja putukad ei pääse sealt välja. Jahtimine teeb siili õnnelikuks. Ärge heitke meelt kui siil ei mõista kuidas peab jahtima kohe või lausa pelgab. Ajaga ta õpib siiski jahtima või siis pakkuda putukaid kuivatatud kujul.

Kehva isuga siil

Ei ole harv nähtus kui siil on kehva isuga või valib toitu. On ka siile kes eelistavad pigem mitte nii tervisliku toitu. Kes meist ei sooviks toituda kommidest ja friikartulitest igapäev..

Kuivtoidu võib teha kergelt märjaks, siis lõhnab see tugevamalt ja äratab siili söögiisu. Kui siil on väga valiv siis võib need asjad, mida ta ei eelista, lõigata võimalikult väikesteks tükkideks ja segada teise toidu sisse mis talle maitseb. Võib ka teha nii, et pakute mõned päevad järjest ainult neid sööke, mida ta muidu ei söö. Mitte midagi muud ei tohiks nendel päevadel anda. Tõenäoliselt ajab nälg siis siili sööma kuigi see ei olegi tema jaoks nii maitsev.  Kui peale seda siiski siil keeldub söömast siis ei jää muud üle kui toita teda sellega, mida ta eelistab ise.

Mida anda juua

Vesi on siilile loomulik jook ja siilil peaks olema igapäev värske vesi ees. Laktoosivaba piima võib pakkuda harva ja väikestes kogustes kui on soovi aga vesi peab koguaeg saadaval olema. Siili hammaste tõttu ei sobi ta jooma joogipudelist nagu närilised. Siil ei ole näriline ja tal ei ole sellist lõuaehitust nagu närilistel. Joogitops või joogikauss on siili jaoks hea. See peaks olema raskemast materjalist, et siil seda ei ajaks ümber.

Kust osta siili toitu?

Putukaid saab osta erinevatelt putuka kasvatajatelt ja loomapoodidest. Võib tellida ka netist, sellisel juhul saate eriti soodsalt. Tasub liituda kindlasti sotsiaalmeedias erinevate siili gruppidega näiteks ( Aafrika siilid eestis ) ja eksootiliste loomade gruppidega (Eksootilised koduloomad). Just nendes gruppides leidub mitmeid putuka müüjaid.

Putukaid müüakse elusana ja kuivatatuna. Loodusest ei tasu siilile püüda putukaid kuna nendel on parasiidioht. Kui siiski otsustate siilile püüda sööki õuest, tuleks teha siilile regulaarselt parasiiditõrjet ( xeno minispot 50, stronghold või axilur )

Kõik ussirohud ja parasiiditõrjed ei mõju kõikidele parasiitidele. Näiteks maksa ja kopsuusse on väga raske ravida ka loomaarsti juures. Kõiki parasiidinakkuseid ei näe ka väljaheiteprooviga, seega puhas väljaheiteproov ei taga alati seda, et siil oleks parasiidivaba. Kõige kindlam ja odavaim viis on kasvatada siilile söök ise. Kasvõi osa sellest.

Väga lihtne on kodus kasvatada ise jahuusse, dubia prussakaid ja tigusid.

Siili kaal

Siili kaal vaheldub vastavalt isendile. Mõnel on normaal kaal ainult 200g ja teisel 500g. Nii äärmuslikud normaal kaalud ei ole väga tavalised vaid pigem haruldased. Ideaalkaal on umbes 330-400g vahel. Siili ideaalkaalu on kõige parem määritleda siis kui siil on kerra tõmbunud. Siil peab suutma tõmmata ennast kerra tugevalt sedasi, et isegi tema ninapead ei ole näha. Kui kerra tõmbamine on siili jaoks raske või ta ei suuda tõmmata ennast sellisesse kerra, et isegi nina otsa ei ole näha siis on tõenäoliselt tegu ülekaalus siiliga. Siilil on palju üleliigset nahka ja see aitab siilil end kerra tõmmata paremini. Seda ei või ajada sassi liigse kaaluga. Siilil ei või olla ka küljed sissepoole, see näitab,et siil on liiga peenike. Ülekaal on siilidele sagedam nähtus kui alakaalulisus. Siili kaalu tuleb jälgida regulaarselt, näiteks kord nädalas. Kiired kaalu muutused täiskasvanul siilil võivad viidata haigusele. Palun mitte sassi ajada imetavaid ja kasvavaid siile. Nende kaal tõusebki kiirelt.

Neid sööke võid pakkuda vahetevahel. Palun jätta meelde, et need söögid ei kuulu siili loodusliku toitu ja sellepärast ei tohiks neid pakkuda tihti ja igapäevaselt!

• Heeringas,ahven, lõhe (keedetuna) MÄRKUS: Mõned siilid on allergilised kalale!
• kana või veiseliha (keedetud)
• hakkliha (madala rasvasisaldusega)
• muna
• kohupiim (laktoosivaba)

Neid toite ei tohiks pakkuda siilile:

• teraviljatooted
• toores kala
• Siseorganid
• Õuest püütud putukad (parasiidi oht)
• Kommid, krõpsud jne
• Sool, vürtsid
• Laktoosi sisaldav toit (nt tavaline piim)

Siili pesa

Väikesest suurusest hoolimata vajab siil palju ruumi. Siili jooksuratta peale paigaldatud mõõdikuga on mõõdetud siili aktiivsust. Kõige rohkem jooksis siil 30km ööpäevas aga keskmiselt jäi see 15km kanti. Mõned siilid siiski jooksevad vaid mõned kilomeetrid ööpäevas. See sõltub isendist. Kindel on aga see, et siili puur võiks olla vähemalt 1-2 ruutmeetrit, et ta saaks olla just nii aktiivne nagu ise soovib. Puur võib olla muidugi väiksem kui siili lastakse igapäevaselt lahtiselt toas jooksma. Siilid on väga head ronijad ja nad ei ole puuriloomad. Neil on väga väiksed varbad mis saavad kergelt kahjustada. Kui te kasutate siilil võredega puuri siis tasuks võred katta sedasi, et siil ei saaks seal ronida. Samuti vigastab siil end võrepuuris kukkumisega kui ta ronib. Hea valik siili pesaks oleks oma tuba, piiratud ala, kapist ehitatud puur või suur terraarium. Valmis puure siilidele ei müüda poodides. Kõige parem valik oleks see kui te ehitate siilile ise pesa. Kindlasti tasub siili gruppides küsida pilte pesadest, et saada ideid. Samuti tuleb googeldamis oskus abiks inglise keeles.

Oma tuba

Oma tuba on siilile kõige parem ja pind-alalt kõige suurem ja parem. Siilid on tundlikud külmale. Parim temperatuur on 23-25 kraadi. Kui temperatuur langeb, tasub soetada keraamiline mitte valgust andev soojuspirn. Temperatuuri peaks mõõtma alati põranda ligidalt kus siil liigub. Ka suurt tuuletõmmet ei tohiks toas olla pidevalt,  et siil ei külmetuks ega hakkaks talveunne minema.

Piiratud ala

Siili pesaks sobib hästi ka enda toast eraldatud teatud ala näiteks plekiga või vineeriga. Kuna siilid ronivad palju siis mitte mingisugust võrku ei tohiks kasutada. Seinad peaksid olema vähemalt 40cm kõrged, et siil ei tuleks üle. On juhtumeid kus siil tuleb ka sellisest kõrgusest üle, kasutades oma vetsu, majakest või muid sisustuselemente abina.

Kapist ehitatud pesa

Kõige populaarsem siili pesaks on kapp. Kapp ei vii kodust palju pind-ala kuid siil saab liikuda palju tänu erinevatele korrustele. Kappi on kerge koristada ja hoida täpset temperatuuri. Kapi pluss on kindlasti ka see, et kodu muud lemmikud ja lapsed ei pääse siili vigastama. Siilidele ehitatud kappe on müügis ja neid võib ka ise teha. Kappi valides tuleks võtta arvesse kapi sügavus, laius ja kõrgus. Kappi peaks mahtuma jooksuratas. Mida sügavam kapp, seda hämaram see on. Kappi tuleks teha mitu korrust ja korruste vahele turvalised rambid,et siil saaks vabalt liikuda. Rampidel peaks olema ääred, et siil ei kukuks alla.

Siili pesa sisustus

Pesa põhjaks oleks hea kaustada linoleumi. See ei lase imenduda väljaheidetel kangasse. Siilid õpivad ka edukalt kasutama vetsu nurka.( tuhrku, jänese wc) Paljud kasutavad allapanuna ka ajalehti mis imeb väljaheite endasse ja seda on kerge puhastada ( siilidel kes ei oska kasutava vetsu ). Siili puuris peaks olema ka erinevaid asju siilile, et tal tegemist oleks. Jooksuratas on nendest kõige populaarsem. Siili jooksuratas peaks olema minimaalselt 40cm diameetrilt. Jooksuratast võib ehitada väga lihtsalt ka ise. Kindlasti peaks olema siilil oma puuris ka pesa, puidust või papist majake ja fliis. Fliis on siilile parim materjal kuna peab hästi sooja ja sellest ei kuku välja niite mis võiks keerduda siili jalaümber. Aktiivseks tegevuseks võib siilile puuri panna ka liivakasti. Siilidele meeldib end pesta liivakastis. Osad siilid hakkavad ka liivapeal hädatsema, selliseljuhul peaks olema liivakaste kaks. Kindlasti võiks panna siili pessa ka näiteks saalihoki palle, mille sees ussikesed. Siilidele meeldib mänguasjade seest toitu otsida täpselt nagu koertelegi. Erinevad torud on ka head. Siin on pilt minu enda poegadest, kellele tegime plastik boxist sellise mängu nurga.

Siil ja allergia

Paljud reklaamivad siile kui allergia vabad loomad, kuid see ei pea siiski paika. Tänu sellele kannatavad siilid. Just allergia on enim levinud põhjus miks siilist loobutakse. Mõned inimesed on allergilised ainult teatud loomadele, mitte kõikidele. Siili kõhtu katab pehme karv, ta ei ole üleni okkaline nagu osad arvavad. Siili kõõm võib tekitada allergiat samamoodi nagu ka teistel loomadel. Maailmas on siiski palju inimesi kes on teistele loomadele allergilised kuid mitte siilidele. Siilidel ei kasutata allapanuna saepuru või heina mis on tihti allergia põhjustaja. Seega sobib siil enamustele allergikutele, kui allergia põhjuseks on just tolm ja hein.

Kõige tavalisem allergiasümptom on nahalööve, sest siili terav okas kriibib naha pealmist kihti ja see võib põhjustada tundlikke nahareaktsioone. Sellisel juhul peaks siili käsitlema fliisiga või kinnastega.

Hingamisraskused on kõige halvem allergiasümptom ja siis tuleks siilist loobuda.

Kui sul on loomadevastu allergia aga sooviksid siiski siili, siis peaksid külastama mõnda siili omaniku, kellel ei ole muid loomi ja kelle juures saaksid siili käsitleda ning näha kas tekib reaktsioon või mitte. Kindlasti tasuks meeles pidada, et alati ei teki sümptomid kohe vaid alles siis kui siil on saabunud teile koju ja elanud juba mõnda aega.

Siili valimine ja harjutamine uue koduga

Siili valides esimene kriteerium peaks olema siili suurus ja vanus. Poeg peab olema vähemalt 7-8 nädala vanune, et ta oleks iseseisev. Lisaks peaks kaal olema vähemalt 180-200g. Kui siil on väiksem aga tunduvalt üle 8 nädala vanune, aktiivne, isepäine ja ta vanemad on ka väikest kasvu, on siil loovutusvalmis. Alla 150g ei tohiks mitte mingil juhul loovutada siili.

1. Tee kindlaks, et poeg sööb iseseisvalt.
2. Jälgi poja puhtust ja kui võimalik vaata ka milline on väljaheide. Kaka peab olema kõva.
3. Hea oleks kui näete siili vanemaid, et võiksite kindlad olla, et siil on siiski kohapeal sündinud.
   Kui ostate siili loomapoest, peaksite küsima siili sugupuu kohta  või maaletoomis pabereid. Tee kindlaks, et siil on ikka vangistuses kasvatatud mitte loodusest püütud. Levinuim viis loodusest püüdmiseks on see, et tapetakse ema ja kasvatatakse pojad ise ülesse. Tihti lisaks emale ja paljud pojad surevad.
4. Kui oled toonud endale poja koju, anna talle ööpäev vähemalt aega tutvuda uue kohaga. Sellel ajal ei tohiks siili häirida ega käsitleda veel.
5. Alusta toitmine toiduga, millega poeg on harjunud.
6. Kui poeg on harjunud uue keskkonnaga, siis võid teda käsitleda ja harjutada enda perega. Poega peaks alati paljaste kätega käsitlema.

Tekst on pärit minu enda kogemustest ning palju tõlgitud ka Soome siiliyhdystys lehepealt ümber.

The post Aafrika siil lemmikloomana appeared first on Exopet.